Erko Risthein

Islandil kasutatavaks majandussüsteemiks on segamajandus ehk kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ja kus riik sekkub rohkem või vähem majandusellu. Tänu Islandi majanduse väiksusele ja sellest tulenevale ebastabiilsusele on riigil raske sealset majandust kontrolli all hoida.
Üheksakümnendatel aastatel reformiti Islandi majandust ulatuslikult vaba turumajanduse poole, mis kutsus esile kiire majanduskasvu. Seetõttu hinnati Islandit ühte maailma suurimaks majandusliku ja ka tsiviilvabadusega riigiks. 2006. aasta andmete järgi saavutas Island maailma kõrgeima inimarengu indeksi 0,968 (Eesti on 42. kohal indeksiga 0,871).
Alates 2006. aastast on probleemiks olnud kasvav inflatsioon ja jooksevkonto defitsiit. Sellegipoolest kasvas Islandi majandusmull jõudsalt kuni 2008. aastal ta lõpuks lõhkes. Kriis algas sellest, et pangad ei suutnud enam oma võlgasid refinantseerida. Nagu ka paljude teiste pankade puhul mujal maailmas, ei suutnud Islandi pangad enam oma laenutähtaegasid pikendada. Krediitorid nõudsid laenusummade tagastamist ja samas ükski teine pank ei olnud nõus uusi laene välja andma. Sellises situatsioonis peaks pank tavaliselt pöörduma keskpanga poole, et saada „viimase võimaluse laenu“. Paraku aga olid Islandi pangad kordades suuremad kui kogu riigi majandus ja seetõttu ei suutnud Islandi Keskpank ja valitsus tagada laenude tagasimaksmist, mis viis pankade kokkuvarisemiseni.
Situatsioonile andis veel hoogu juurde fakt, et Suurbritannias tegutsev pank Icesave oli Islandi panga Landsbanki haru, millele oli lihtsalt antud teine nimetus, mitte legaalselt iseseisev tütarettevõte. Seetõttu oli see täielikult sõltuv Islandi Keskpangast hädalaenude osas ja ei saanud Suurbritannia keskpanga poole pöörduda, kui ajakirjandus hakkas Islandi kehvast majanduse seisust kirjutama (The Guardian: “Iceland is on the brink of collapse. Inflation and interest rates are raging upwards. The krona, Iceland’s currency, is in freefall”) ning inimesed hakkasid oma säästusid sealsest pangast välja võtma. Hinnatakse, et kolme Islandi suurima panga välisvõlg on kokku üle 50 miljardi euro, kusjuures Islandi sisemajanduse koguprodukt on vaid 8,5 miljardit eurot.
Majanduskriisi tagajärjed Islandil on üsna sarnased muu maailmaga, kaasa arvatud Eestiga. Suurenev tööpuudus (ajavahemikus august-november 2008 rohkem kui kolmekordistus), pankrotistuvad ettevõtted, vähenev sisemajanduse koguprodukt (hinnatakse kuni 10%), vähenevad palgad, vähenevad töötunnid, langevad pensionifondid jne. Seega on täielik ime kuidas niivõrd lühikese ajaga on maailma kõrgeima inimarengu indeksiga riik sattunud positsiooni, kus võib temast saada maailma esimene riik, mis läheb pankrotti.