Erko Risthein

Sears Toweris käidud, Chicago üldpilt nähtud ja sai eile tee kodupoole seatud. Lennud ei läinud just ootuspäraselt. Ligi kaheksatunnine Chicago – London lennus istus meie ees üks väike laps, kes konkreetselt pool aega lihtsalt vingus ja virises ja kisas ja karjus ja… võimatu oli magada! Isegi kõrvaklapid peas ja muusika põhjas oli tema heledat virinat kuulda. Väga ebameeldiv kogemus. Londonist järgmine lend Stockholmi läks tunniajase hilinemisega välja ning lend kestis veel omakorda loodetust kauem. Meil aga oli kiire Stockholm – Tallinn lennule. Leppisime kokku, et mina jooksen kohalejõudes ruttu check-in’i informeerima, et üle kahekümne inimese on lennukile hiljaks jäämas, tänu British Airwaysi meeletule hilinemisele ja teised jäävad pagasit ootama. Check-in asus kolme terminali kaugusel (u 20 min jalutada), seega tuli sinna pooljoostes rutata. Kohalejõudes laiutasid check-ini töötajad meile käsi ja ütlesid, et nemad ei saa midagi teha. Tagatipuks tuli telefoniteel teistega ühendust võttes välja, et pagasi kandelint oli katki läinud ning pagasiga läheb veel aega. Tuli teha kiire otsus, kas minna ilma pagasita lennuki peale või jääda maha. Otsustasime siiski lennukile joosta, sest see oli tolle päeva viimane lend Tallinnasse.

Tallinnas andsime sisse avalduse, et oma pagas Stockholmist kätte saada ning hetkel ootame, et meiega ühendust võetaks. Parimal juhul saame juba täna oma asjad kätte.

Nüüd aga veidi pilte Miamist ja Chicagost (neid tuleb lähiajal juurde).

Hetkel istun Chicago Public Library’s (üks maailma suurimaid raamatukogusid) wifis. Vahepeal oleme ära käinud Miamis, kuid seal ei saanud mahti netti ronida. Miami oli üks ääretult tore koht! Praegustel külmimatel kuudel on seal 22 – 25 C sooja ja palju päikest! :) New York tundus vägagi mannetu Miami kõrval.

Miamis rentisime me lennujaamast kohe omale 12-kohalise Fordi minivani (mida tohib tavaliste B-kategooria juhilubadega juhtida) ja põrutasime esimesel päeval Key Westi saarele. Seal käisime Ernest Hemingway kodu vaatamas, akvaariumikalu uudistamas ja niisama linnapeal baarides ja poodides. Huvitav oli see, et kanad ja kuked kõndisid täiesti vabalt kõikjal ringi.

Teise päeva hommikul käisime Evergladesi soos taganttiivik mootorpaadiga (täpselt nagu CSI Miami intros) sõitmas, mis oli võrratu elamus. Ligi 100 km tunnikiirusega külg ees mööda vett libiseda… Alligaatoreid nägime seal samuti päris mitmeid.
Pärat paadisõitu oli ka alligaatorišõu kus üks väga muheda välimuse ja jutuga kohalik vanamees meile huvitavaid fakte välja tõi. Näiteks ei näe alligaatorid otse-ette, seega seisis ta allgaatori nina ees ja alligaator ei näinu teda. Samuti ei saa alligaatorid aru, kui neil midagi suus on. Saavad aru alles siis, kui see nende suud seest puudutab. Seda demonstreeris ta oma käe tema suhu panemisega ja hetk hiljem võttis pliiatsi ja puudutas sellega tema suud seest, et demonstreerida nende tundlikkust ja reageerimisvõimet. Alligaator lõi hambad plaksuga kinni.

Õhtu veetsime ühes maailma suurimas Sawgrass Millsi kaubanduskeskuses šopates. Keskus võttis enda alla üle 20 hektari maad, seega kulus meil seal mitu-mitu tundi, et laias laastus ennast huvitavad poed läbi vaadata. Mina ostsin endale terve kotitäie asju sealt (2 paari kingi, 2 paari tosse, 4 paari tekaseid, 6 t-särki, 3 mütsi, 2 rihma, prillid, käekella, peegelkaamera jne). Kõik kvaliteetbrändide tooted on seal ropult odavad.

Viimase päeva hommikul pakkisime kõik oma ostetud kola, mõne pidid isegi kohvri juurde ostma, et kogu laadungit ära mahutada. Veidi veetsime aega ka rannas. Väga kahju oli Miamist lahkuda, oleks tahtnud seal veel olla! Konstantselt väga super ilm, odav elamine, odav bensiin, odavad tooted. Taevalik.

Hetkel oleme Chicagos, õhtul plaanime Sears Towerisse minna. Sears Tower on on olnud maailma kõrgeim hoone aastatel 1974-1998. Nüüd on mõned üksikud hooned veidi kõrgemad juba ehitatud. Hetkel on ta maailma kõrguselt kuues, olles ligi pool kilomeetrit kõrge. Eks hiljem postitan pilte.

Kuna meie enda digikaamera läks katki, siis kasutasime ajutiselt ühte kehvemat kaamerat, millega just väga head pildid ei tulnu. Postitan need sellegipoolest siia. Kõik on tehtud New Yorkis. Piltidel olevad kuupäevad on valed.

Hiljem postitan ka meie uue digi-peegelkaameraga tehtud pildid Miamis ja Chicagos.

Hetkel olen New Yorki kunstimuuseumis, kus leidus üllataval kombel ka vaba wifi. Seega räägiks lühidalt oma senistest reisikogemustest.

Reede 6. veebruar

Poole seismest olime juba Tallinna Lennujaamas ja ootasime lennuki väljumist, mis toimus 7.55. Mina istusin mugavalt oma EEE PC’ga tasuta wifis ja olin kindel, et samad võimalused on olemas ka Rootsis, Inglismaal ja Ameerikas. Ma eksisin rängalt – kui wifi üldse olemas on, siis on see reeglina tasuline ja kusjuures mitte just kõige odavam.

Wifis istudes lendas aeg kiiresti ja lennuk lendas ka vaid tund aega, peagi olimegi Stockholmis. Seal oli meil kolm tundi auku kuni järgmise lennuni ning selle täitsin ma rõõmsalt süües ja magades. Nimelt olin ma eelmisel õhtul kella ühe paiku magama läinud ning ärgata tuli juba viiest.

Stockholmi poole lendava British Airwaysi lennuki peal püüdsin oma iPhone’st muusikat kuulates oma und jätkata, kuid see ei tahtnud kohe mitte õnnestuda kuna seal lennukis oli aken täpselt sellise koha peal, et pead ei olnud kuskile toetada. Kuidagi ma siiski need 2 tundi ja 45 min üle elasin.

Londonis jällegi kolm tundi auku, mis kole kiiresti mööusid ning peagi olimegi American Airlines suure Boeing 777 lennuki peal. Vat see oli alles lennuk! Kõikide istmete tagaküljel olid puutetundlikud ekraanid, kust said filme, seriaale vaadata, muusikat kuulata, reaalajas lennuki lennuinfot jälgida (praegune asukoht kaardil, kui palju sõidetud, kui palju veel jäänud, kõrgus, kiirus, temperatuur jne). Samuti pakuti kaheksatunnise lennu jooksul kaks korda väga korralikult süüa ja juua.

Kui lõpuks New Yorki jõudsime tabas meid halb üllatus. Meie kaks kohvrit, mis me pagasisse olime sisse andnud on kadunud. Peale tunniajast ootamist ja mööda erinevaid lennujaama kontoreid joostes saime lõpuks teada, et need on täitsa olemas, lihtsalt läbivad täielikku läbiotsimist. Miks meid sellest ei teavitatud, ei tea. Sama probleemi ees oli veel üks Inglismaalt pärit noor tütarlaps, kellega ma seal ajaviiteks veidi juttu puhusin. Peale ligi kahte tundi ajakadu saime lõpuks oma pahumpidi pööratud kohvrid tagasi ning asusime metrooga oma hotelli poole seiklema. Mõningate viperdustega leidsime oma hotelli lõpuks üles ning viskasime oma kohvrid tubadesse. Hoolimata sellest, et me olime viimased 25 tundi lennukites ja lennujaamades veetnud, otsustasime siiski veel õhtul linnapeale sööma minna. Kohalik aeg võis olla kuskil 11 paiku õhtul. Üllataval kombel olid kõik soliidsemad kohad juba suletud, seega pidime me leppima Ameerikaliku McDonaldsi Double QuarterPounder einega.

Laupäev 7. veebruar

Homikul kella 9 paiku olime juba kogu kambaga platsis ja läksime koos hommikut sööma. Samal ajal arutasime päevaseid plaane. Lõpuks jõudsime üksmeelele, et mõistlik on osta 3 päeva hop on, hop off tuuribussi pilet, mis sisaldas ka pileteid Empire State Buildingu katusele, Statue of Liberty laevatripile ja öötuurile.

Esimesena külastasime Empire State Buildingut, kuna see oli vaid mõne bloki kaugusel meie hotellist ning ilm oli samuti väga ilus, seega oli selle sajakorruselise hoone katuselt väga hea üleaade tervele linnale.
Peale seda istusime tuuribussi peale ja sõitsime Little Italy ja Chinatowni linnaosadesse. Seal saime veidi poodides kolada ning käisime ka ühes väga peenes Itaalia restorani söömas.

Seejärel plaanisime vabadusesamba ära näha ja hakkasime sadama poole liikuma. Teepeale planeerisime ka WTC kaksiktornide asupaiga, kus käis kõva ehitustöö ja samuti ka Wall Street, kus liiguva maailmarahad.

Aku saab kohe tühjaks, seega teisest fotokast hetkel pilte ei jõua laadida. Püüan lähiajal uuesti mõne vaba wifi leida.