Erko Risthein

Eesti poliitikud ei ole piisavalt adekvaatsed, et riiki juhtida. Kuid ometigi on meil demokraatlik ühiskonnakorraldus, seega miks inimesed valivad ebaadekvaatseid inimesi riigivõimu teostajateks? Ma arvan, et siinkohal mängib suurt rolli poliitiline reklaam ja erakondade valimiskampaaniad. Rahvas valib neid, kellel on kõige mõjuvam ja usaldust äratavam reklaam. Seega saavad võimule need, kellel on piisavalt finantsi, et konstrueerida edukas reklaamikampaania. Ehk teisisõnu need, kellel on kõige rohkem raha, mitte need, kes oleksid kõige adekvaatsemad riiki juhtima ja selle erinevaid probleeme lahendama. Seega näiliselt on meie riigikorraks küll demokraatia, kuid tegelikkuses ei saa demokraatia kunagi võimalikuks rahal põhineval majandussüsteemil. Tegelikkuses on alati tegemist jõukamate inimeste diktatuuriga.

“If you have more money to advertise your position… the position you desire in government, that isn’t a democracy. It serves those in positions of differential advantage… so it is always a dictatorship of the elitists – the financially wealthy.”
- Jacque Fresco, an industrial designer and a social engineer

Seega kuidas sellises ühiskonnas, kus demokraatia on vaid illusioon, saavutada olukord, kus võimule pääsevad tõesti vaid ausad, eetilised ja piisvalt adekvaatsed persoonid? Üks võimalus oleks asja lahendada lähtudes preagusest valitsemisvormist ja reguleerida poliitreklaami, näiteks jagades kõigile võrdsel mahul reklaampinda või kehtestada piirid reklaamile kulutatavatele summadele ja samuti kehtestada tsensuur, et piirata propagandat, demagoogiat ja poliitilist poriloopimist. Kõik see aga ei lahendaks tegelikku probleemi. Lõputult ei saa kõike piirata ja reguleerida, kuna esiteks läheb see demokraatia põhimõtetega vastuollu ja teiseks ei saavuta see kunagi 100% soovitud tulemust. Inimene on loova mõistusega ja leiab alati mingisuguse juriidiliselt korrektse viisi, kuidas saavutada teiste erakondade ees ebaaus eelis (nt. K-kohuke).
Teine võimalus oleks hoopis keskenduda valijatele, mitte valitatavatele. Lõppude lõpuks on ikkagi valija see, kes teeb oma ebaratsionaalse otsuse anda oma hääl inimesele, kes ei ole piisavalt adekvaatne riigi juhtimisel kaasa rääkima. Seda suuresti seetõttu, et valijad ei ole piisavalt kursis paljude poliitiliste probleemidega ja valivad tihti ainult valimislubaduste põhjal, mis sageli jäävadki vaid lubadusteks. Seega oleks siinkohal lahenduseks rahva teadlikkuse ja haridustaseme tõstmine, et rahvas oskaks ratsionaalsemaid valikuid teha. Seda on aga väga raske ellu viia, kuna esiteks ei ole see kindlasti mitte lühiajaline protsess ja teiseks on kogu rahvastiku haritlasteks vorpimine üsnagi utoopiline eesmärk.
Mina arvan, et tuleks hoopistükis reformida fundamentaalseid põhimõtteid, sest need ongi lõppkokkuvõttes probleemide aluseks. Me võime piltlikult öeldes lõpmatuseni praegust auklikku süsteemi lappida ja parandada, kuid kuskile jääb ikka väike auk, kust „vesi sisse voolab“. Üks võimalus süsteemi vettpidavaks saamiseks oleks üle minna rahapõhiselt majanduselt näiteks ressursipõhisele majandusele, mis tegeleb loodusvarade nõudmise, pakkumise ja paigutamisega. Sellega minnakse üle jätkusuutlikumale ja säästlikumale režiimile, mis tagab muuseas ka loodusvarade kättesaadavuse tulevastele põlvedele. Samuti eemaldatakse sellega mängust indiviidide isiklikud huvid (nn. „nähtamatu käsi“), mis praegust majandust suuresti reguleerivad ja kaotatakse barjäär rahaliselt ratsionaalse käitumise ja loodusvaraliselt ratsionaalse käitumise vahel. Aga mis peamine – sellega kaoks ära seos raha ja võimu vahel.