Erko Risthein

Sotsialism on lai kogum erinevatest majanduslikest ja ühiskonna ülesehituslikest teooriatest, mille põhiideed on sõnastanud Karl Marx. Paberil tunduvad kõik tema ideed üllad, heatahtlikud ja jätkusuutlikud. Miks aga praktikas toob nende ideede realiseerimine absoluutselt vastupidised tagajärjed, kui esialgselt plaanitud? Sotsiobioloog Edward O. Wilson ütles kord: „Karl Marxil oli õigus, sotsialism töötab, kuid mitte inimeste peal.” Ta rääkis sipelgatest.

Nimelt sipelgad ja teisedki sotsiaalsed putukad on sunnitud elama kommunistlikku tüüpi ühiskondades ainult tänu oma algelisele bioloogiale. Töösipelgad ei ole võimelised iseseisvalt järglasi saama ning nad vajavad ellujäämiseks ning paljunemiseks emasipelgat. Seetõttu ongi nad sunnitud elama tsentraalse ülesehitusega ühiskonnas. Inimesed on aga palju arenenum liik kui sipelgad ja inimesed suudavad iseseisvalt paljuneda, seega on sundimine inimesi elama tsentraliseeritud ühiskonnas evolutsioonilises mõttes samm tagasi.

Sotsialism kui tsentraliseeritud ühiskonnamudel pidurdab elanikkonna õitsengut mitmel erineval viisil. Üks sotsialismi põhiideedest on püüda võrdsustada inimeste sissetulekuid ja elatustasemeid, et ei oleks ühiskonnas väiksearvulist eliitklassi, kes suurema osa tuludest enda kätte koondavad ja kelle elatustase on tunduvalt kõrgem kui keskklassil ja töölisklassil. Teoorias tundub õilis eesmärk, kuid praktikas kaotatakse sellega ära inimeste inspiratsioon rohkem tööd teha. Inimesed on naturaalselt laisad. Tehakse täpselt nii palju tööd kui vaja, kuid mitte rohkem. Kapitalistlikus maailmas pingutavad inimesed tööl, et saada palga- või ametikõrgendust. Sotsialismis aga puudub pingutamiseks vajadus, kuna kõrgemad ametikohad pakuvad võrdväärset palka ja elatustaset. Seega tuleks inimeste sissetulekuid võimalikult individualiseerida, vastavalt konkreetse inimese tehtava töö mahule ja kvaliteedile. Täpselt nii kapitalistlikus maailmas ka tehakse.

Teine sotsialismi põhiideedest on inimeste eraomandi kaotamine ning selle asendamine ühisomandiga. See idee pole aga jätkusuutlik, kuna kui mingi ese on kõigi oma, siis ei pea keegi seda otseselt enda omaks ja ei tunne ka kohustust selle eest hoolt kanda. Ehk teisisõnu kui grupp inimesi omavad mingit ühisomandit, siis nad kõik käituvad nagu keegi ei omaks seda. Sellele inimpsühholoogia anomaaliale saab näiteks tuua kooliõpikud. Üldjuhul me nende eest eriti ei hoolitse, kuna tegemist on kooli poolt antava ühisomandiga, mitte isikliku varaga. Samas me kõik tahame saada korralikke ja hästi hoitud õpikuid. Samuti saab näiteks tuua vandalismi. Vandaalid lõhuvad ja rikuvad meie ühisomandit, näiteks ühistranspordis soditakse ja rikutakse toole, lõhutakse bussipaviljone, pinke jne. Samas aga ei saada aru, et tegemist on siiski meie kõigi ühise rahakotiga.

Kuna sotsialismiga kaasneb üldjuhul ka käsumajandusel põhinev majandusmudel, siis see pidurdab veel omakorda erinevate valdkondade arengut. Seda eelkõige tehnoloogia pidurdatud arengule. Kuna käsumajanduses on kogu tootmine riigistatud, siis puudub turul igasugune konkurents, mis ajendaks tootmistehnoloogiat täiustama, et konkurentidest parem ja tõhusam olla. Seega on kalduvus jääda püsima „vana ja hea” tootmistehnoloogia juurde, mis küll töötab, kuid mis ei ole kohe kindlasti kõige tõhusam viis seda teha. Kapitalistlikus maailmas ajendab aga tihe konkurents pidevalt tootmistehnoloogiaid edasi arendama, et saavutada turul konkurentide ees eelis.

Seega kõik sotsialistlikud ideed on küll välja mõeldud vägagi innovaatiliste ja tarkade inimeste poolt, kuid nende ideede realisatsioon on koondunud kibestunud, madala haridustaseme ja kitsa silmaringiga töölisklassile, kes ei ole valmis klassiredelil kõrgemale ronima, et oma eluolu parandada. Ehk teisisõnu on teoorias tegemist tõesti vägagi küllusliku ja õnneliku ühiskonnamudeliga, kuid praktika ja ajalugu on näidanud, et selle realiseerimisega kaasnevad teooriale vastupidiselt madal elukvaliteet, nõrk majandus ja inimõiguste rikkumised, sealhulgas miljonite inimeste surm, mis on otseselt või kaudselt valitsuse põhjustatud.

Risthein, E. (2009) Veebipraktikad Eesti koolide veebilehtedel (pdf)