Erko Risthein

Sinu aju on lõputus tsüklis otsimas midagi ebatavalist. Aju on lihtsalt nii üles ehitatud ja see aitab inimesel elus püsida, kuid samas segab materjali omandada ja kirjandust lugeda.

Igapäevaselt kogeme me palju igavaid, tavalisi, rutiinseid olukordi ja meie aju püüab seda kõike ignoreerida ja eemale tõrjuda, et see ei segaks aju tõelist funktsiooni – salvestada infot, mis on VAJALIK. Aju ei salvesta igavat materjali, mis ei läbi “see on ilmselgelt täiesti ebavajalik” filtrit.

Kuidas aju teab, mis on tähtis? Oletame, et oled rahulikult matkamas ja järsku hüppab põõsast välja tiiger. Mis juhtub sinu peas? Neuronid plahvatavad, emotsioonid kerivad lakke, adrenaliin voolab verre. Täpselt nii inimese aju teabki, mis on tähtis.

Aga oletame, et oled kodus. Kodus on soe, turvaline ja tiigrivaba keskkond. Sa õpid eksamiks. Siin tekib üks suur probleem. Sinu aju püüab filtreerida kõike seda ebavajalikku infot, et see ei kasutaks ära hädavajalikke ressursse. Ressursse, mida saab paremini ära kasutada SUURTE asjade talletamiseks, nagu tiigrid või tulekartus või et sa poleks kunagi pidanud neid peopilte Orkutisse üles panema. Ja ajule pole võimalik öelda: “Kuule aju, tänan väga aga kui tahes igav ja tähtsusetu see info ka oleks, ma tõesti tahan seda talletada!”

Kaval nipp oleks oma aju petta arvama, et see materjal on eluliselt tähtis. Sama tähtis kui tiigrid. Vastasel juhul oled sa oma ajuga lõputus võitluses, kuna su aju teeb endast kõik, et ebavajalik info endast eemal hoida.

Kuidas panna oma aju arvama, et see eksam on sama tähtus kui näljane tiiger? Aeglane meetod oleks lõputu kordamine. Kui piisavalt mingit infot korrata, siis su aju mõtleb: “See ei tundu tähtis, aga ta kordab seda sama asja juba niimitmendat korda, järelikult see PEAB olema tähtis.”

Kiirem ja huvitavam meetod on veidi mitmekülgsem. Näiteks võib õppimiseks kasutada dialoogi. Vestlus aitab, sest inimesed on sunnitud selle käigus rohkem tähele panema, kuna nad peavad kuulama ja kaasa rääkima.

Samuti on õppematerjalides tähtsal kohal pildid, sest aju on rohkem kontsentreeritud visuaalile, kui tekstile. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Varemmainitud kordamist saab samuti veidi tõhusamalt ära kasutada – kui ühte ja sama mõtet edastada erinevatel viisidel ja erinevaid meeli pidi, siis suureneb tõenäosus, et aju salvestab selle info rohkem kui ühte kohta.

Kõige rohkem aitab õppimisele kaasa materjali esitamine väga ootamatul või pealtnäha isegi ebasobival viisil. Näiteks siduda õppematerjal emotsionaalse materjaliga (huumor või üllatus).

Veel üks kaval nipp on esitada õppeteemal mitme erineva inimese vaatenurgad. Siis on aju sunnitud neid omavahel võrdlema ja järelduse tegema, kellel neist õigus on.

Ning viimaks on tähtsaimal kohal õpitud teadmiste praktiline kasutamine ülesannetes. Aju jätab asju parema meelega meelde, kui sa reaalselt teed midagi, mitte kui sa loed selle tegemise kohta.

Seega on pelgalt kirjanduse LUGEMISEST vähe kasu. Materjal tuleb erinevatel viisidel läbi töötada ja analüüsida, siis on lootust, et sellest midagigi ka pikemaks ajaks meelde jääb.