Erko Risthein

Eesti poliitikud ei ole piisavalt adekvaatsed, et riiki juhtida. Kuid ometigi on meil demokraatlik ühiskonnakorraldus, seega miks inimesed valivad ebaadekvaatseid inimesi riigivõimu teostajateks? Ma arvan, et siinkohal mängib suurt rolli poliitiline reklaam ja erakondade valimiskampaaniad. Rahvas valib neid, kellel on kõige mõjuvam ja usaldust äratavam reklaam. Seega saavad võimule need, kellel on piisavalt finantsi, et konstrueerida edukas reklaamikampaania. Ehk teisisõnu need, kellel on kõige rohkem raha, mitte need, kes oleksid kõige adekvaatsemad riiki juhtima ja selle erinevaid probleeme lahendama. Seega näiliselt on meie riigikorraks küll demokraatia, kuid tegelikkuses ei saa demokraatia kunagi võimalikuks rahal põhineval majandussüsteemil. Tegelikkuses on alati tegemist jõukamate inimeste diktatuuriga.

“If you have more money to advertise your position… the position you desire in government, that isn’t a democracy. It serves those in positions of differential advantage… so it is always a dictatorship of the elitists – the financially wealthy.”
- Jacque Fresco, an industrial designer and a social engineer

Seega kuidas sellises ühiskonnas, kus demokraatia on vaid illusioon, saavutada olukord, kus võimule pääsevad tõesti vaid ausad, eetilised ja piisvalt adekvaatsed persoonid? Üks võimalus oleks asja lahendada lähtudes preagusest valitsemisvormist ja reguleerida poliitreklaami, näiteks jagades kõigile võrdsel mahul reklaampinda või kehtestada piirid reklaamile kulutatavatele summadele ja samuti kehtestada tsensuur, et piirata propagandat, demagoogiat ja poliitilist poriloopimist. Kõik see aga ei lahendaks tegelikku probleemi. Lõputult ei saa kõike piirata ja reguleerida, kuna esiteks läheb see demokraatia põhimõtetega vastuollu ja teiseks ei saavuta see kunagi 100% soovitud tulemust. Inimene on loova mõistusega ja leiab alati mingisuguse juriidiliselt korrektse viisi, kuidas saavutada teiste erakondade ees ebaaus eelis (nt. K-kohuke).
Teine võimalus oleks hoopis keskenduda valijatele, mitte valitatavatele. Lõppude lõpuks on ikkagi valija see, kes teeb oma ebaratsionaalse otsuse anda oma hääl inimesele, kes ei ole piisavalt adekvaatne riigi juhtimisel kaasa rääkima. Seda suuresti seetõttu, et valijad ei ole piisavalt kursis paljude poliitiliste probleemidega ja valivad tihti ainult valimislubaduste põhjal, mis sageli jäävadki vaid lubadusteks. Seega oleks siinkohal lahenduseks rahva teadlikkuse ja haridustaseme tõstmine, et rahvas oskaks ratsionaalsemaid valikuid teha. Seda on aga väga raske ellu viia, kuna esiteks ei ole see kindlasti mitte lühiajaline protsess ja teiseks on kogu rahvastiku haritlasteks vorpimine üsnagi utoopiline eesmärk.
Mina arvan, et tuleks hoopistükis reformida fundamentaalseid põhimõtteid, sest need ongi lõppkokkuvõttes probleemide aluseks. Me võime piltlikult öeldes lõpmatuseni praegust auklikku süsteemi lappida ja parandada, kuid kuskile jääb ikka väike auk, kust „vesi sisse voolab“. Üks võimalus süsteemi vettpidavaks saamiseks oleks üle minna rahapõhiselt majanduselt näiteks ressursipõhisele majandusele, mis tegeleb loodusvarade nõudmise, pakkumise ja paigutamisega. Sellega minnakse üle jätkusuutlikumale ja säästlikumale režiimile, mis tagab muuseas ka loodusvarade kättesaadavuse tulevastele põlvedele. Samuti eemaldatakse sellega mängust indiviidide isiklikud huvid (nn. „nähtamatu käsi“), mis praegust majandust suuresti reguleerivad ja kaotatakse barjäär rahaliselt ratsionaalse käitumise ja loodusvaraliselt ratsionaalse käitumise vahel. Aga mis peamine – sellega kaoks ära seos raha ja võimu vahel.

Islandil kasutatavaks majandussüsteemiks on segamajandus ehk kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ja kus riik sekkub rohkem või vähem majandusellu. Tänu Islandi majanduse väiksusele ja sellest tulenevale ebastabiilsusele on riigil raske sealset majandust kontrolli all hoida.
Üheksakümnendatel aastatel reformiti Islandi majandust ulatuslikult vaba turumajanduse poole, mis kutsus esile kiire majanduskasvu. Seetõttu hinnati Islandit ühte maailma suurimaks majandusliku ja ka tsiviilvabadusega riigiks. 2006. aasta andmete järgi saavutas Island maailma kõrgeima inimarengu indeksi 0,968 (Eesti on 42. kohal indeksiga 0,871).
Alates 2006. aastast on probleemiks olnud kasvav inflatsioon ja jooksevkonto defitsiit. Sellegipoolest kasvas Islandi majandusmull jõudsalt kuni 2008. aastal ta lõpuks lõhkes. Kriis algas sellest, et pangad ei suutnud enam oma võlgasid refinantseerida. Nagu ka paljude teiste pankade puhul mujal maailmas, ei suutnud Islandi pangad enam oma laenutähtaegasid pikendada. Krediitorid nõudsid laenusummade tagastamist ja samas ükski teine pank ei olnud nõus uusi laene välja andma. Sellises situatsioonis peaks pank tavaliselt pöörduma keskpanga poole, et saada „viimase võimaluse laenu“. Paraku aga olid Islandi pangad kordades suuremad kui kogu riigi majandus ja seetõttu ei suutnud Islandi Keskpank ja valitsus tagada laenude tagasimaksmist, mis viis pankade kokkuvarisemiseni.
Situatsioonile andis veel hoogu juurde fakt, et Suurbritannias tegutsev pank Icesave oli Islandi panga Landsbanki haru, millele oli lihtsalt antud teine nimetus, mitte legaalselt iseseisev tütarettevõte. Seetõttu oli see täielikult sõltuv Islandi Keskpangast hädalaenude osas ja ei saanud Suurbritannia keskpanga poole pöörduda, kui ajakirjandus hakkas Islandi kehvast majanduse seisust kirjutama (The Guardian: “Iceland is on the brink of collapse. Inflation and interest rates are raging upwards. The krona, Iceland’s currency, is in freefall”) ning inimesed hakkasid oma säästusid sealsest pangast välja võtma. Hinnatakse, et kolme Islandi suurima panga välisvõlg on kokku üle 50 miljardi euro, kusjuures Islandi sisemajanduse koguprodukt on vaid 8,5 miljardit eurot.
Majanduskriisi tagajärjed Islandil on üsna sarnased muu maailmaga, kaasa arvatud Eestiga. Suurenev tööpuudus (ajavahemikus august-november 2008 rohkem kui kolmekordistus), pankrotistuvad ettevõtted, vähenev sisemajanduse koguprodukt (hinnatakse kuni 10%), vähenevad palgad, vähenevad töötunnid, langevad pensionifondid jne. Seega on täielik ime kuidas niivõrd lühikese ajaga on maailma kõrgeima inimarengu indeksiga riik sattunud positsiooni, kus võib temast saada maailma esimene riik, mis läheb pankrotti.

Sotsialism on lai kogum erinevatest majanduslikest ja ühiskonna ülesehituslikest teooriatest, mille põhiideed on sõnastanud Karl Marx. Paberil tunduvad kõik tema ideed üllad, heatahtlikud ja jätkusuutlikud. Miks aga praktikas toob nende ideede realiseerimine absoluutselt vastupidised tagajärjed, kui esialgselt plaanitud? Sotsiobioloog Edward O. Wilson ütles kord: „Karl Marxil oli õigus, sotsialism töötab, kuid mitte inimeste peal.” Ta rääkis sipelgatest.

Nimelt sipelgad ja teisedki sotsiaalsed putukad on sunnitud elama kommunistlikku tüüpi ühiskondades ainult tänu oma algelisele bioloogiale. Töösipelgad ei ole võimelised iseseisvalt järglasi saama ning nad vajavad ellujäämiseks ning paljunemiseks emasipelgat. Seetõttu ongi nad sunnitud elama tsentraalse ülesehitusega ühiskonnas. Inimesed on aga palju arenenum liik kui sipelgad ja inimesed suudavad iseseisvalt paljuneda, seega on sundimine inimesi elama tsentraliseeritud ühiskonnas evolutsioonilises mõttes samm tagasi.

Sotsialism kui tsentraliseeritud ühiskonnamudel pidurdab elanikkonna õitsengut mitmel erineval viisil. Üks sotsialismi põhiideedest on püüda võrdsustada inimeste sissetulekuid ja elatustasemeid, et ei oleks ühiskonnas väiksearvulist eliitklassi, kes suurema osa tuludest enda kätte koondavad ja kelle elatustase on tunduvalt kõrgem kui keskklassil ja töölisklassil. Teoorias tundub õilis eesmärk, kuid praktikas kaotatakse sellega ära inimeste inspiratsioon rohkem tööd teha. Inimesed on naturaalselt laisad. Tehakse täpselt nii palju tööd kui vaja, kuid mitte rohkem. Kapitalistlikus maailmas pingutavad inimesed tööl, et saada palga- või ametikõrgendust. Sotsialismis aga puudub pingutamiseks vajadus, kuna kõrgemad ametikohad pakuvad võrdväärset palka ja elatustaset. Seega tuleks inimeste sissetulekuid võimalikult individualiseerida, vastavalt konkreetse inimese tehtava töö mahule ja kvaliteedile. Täpselt nii kapitalistlikus maailmas ka tehakse.

Teine sotsialismi põhiideedest on inimeste eraomandi kaotamine ning selle asendamine ühisomandiga. See idee pole aga jätkusuutlik, kuna kui mingi ese on kõigi oma, siis ei pea keegi seda otseselt enda omaks ja ei tunne ka kohustust selle eest hoolt kanda. Ehk teisisõnu kui grupp inimesi omavad mingit ühisomandit, siis nad kõik käituvad nagu keegi ei omaks seda. Sellele inimpsühholoogia anomaaliale saab näiteks tuua kooliõpikud. Üldjuhul me nende eest eriti ei hoolitse, kuna tegemist on kooli poolt antava ühisomandiga, mitte isikliku varaga. Samas me kõik tahame saada korralikke ja hästi hoitud õpikuid. Samuti saab näiteks tuua vandalismi. Vandaalid lõhuvad ja rikuvad meie ühisomandit, näiteks ühistranspordis soditakse ja rikutakse toole, lõhutakse bussipaviljone, pinke jne. Samas aga ei saada aru, et tegemist on siiski meie kõigi ühise rahakotiga.

Kuna sotsialismiga kaasneb üldjuhul ka käsumajandusel põhinev majandusmudel, siis see pidurdab veel omakorda erinevate valdkondade arengut. Seda eelkõige tehnoloogia pidurdatud arengule. Kuna käsumajanduses on kogu tootmine riigistatud, siis puudub turul igasugune konkurents, mis ajendaks tootmistehnoloogiat täiustama, et konkurentidest parem ja tõhusam olla. Seega on kalduvus jääda püsima „vana ja hea” tootmistehnoloogia juurde, mis küll töötab, kuid mis ei ole kohe kindlasti kõige tõhusam viis seda teha. Kapitalistlikus maailmas ajendab aga tihe konkurents pidevalt tootmistehnoloogiaid edasi arendama, et saavutada turul konkurentide ees eelis.

Seega kõik sotsialistlikud ideed on küll välja mõeldud vägagi innovaatiliste ja tarkade inimeste poolt, kuid nende ideede realisatsioon on koondunud kibestunud, madala haridustaseme ja kitsa silmaringiga töölisklassile, kes ei ole valmis klassiredelil kõrgemale ronima, et oma eluolu parandada. Ehk teisisõnu on teoorias tegemist tõesti vägagi küllusliku ja õnneliku ühiskonnamudeliga, kuid praktika ja ajalugu on näidanud, et selle realiseerimisega kaasnevad teooriale vastupidiselt madal elukvaliteet, nõrk majandus ja inimõiguste rikkumised, sealhulgas miljonite inimeste surm, mis on otseselt või kaudselt valitsuse põhjustatud.